Revident / «Ревизор» (А. Смольянинов, К. Сафонов, Ю. Ауг)
Why go
- Experience a modern reinterpretation of Gogol's classic comedy
- See a high-energy performance by renowned Russian actors
- Engage with a psychological thriller about deception and reality
About
26. oktoobril etendub Mere Kultuurikeskuses „Revident“. Peaosades astuvad lavale Artur Smoljaninov, Kirill Safonov, Julia Aug ja Šamil Hamatov, samuti Igor Tšernjavski, Marat Efendijev, Varvara Tšehs ja Tatjana Zatšest. Gogoli klassikaline komöödia muutub uues lavastajatõlgenduses kaasaegseks illusioonide mänguks – psühholoogiliseks blufiks sellest, kui kergesti võib vale muutuda reaalsuseks, kui ümbritsevad inimesed on valmis seda uskuma.
Lavastaja Sergei Golomazov toob „Revidendi“ tegevuse tänapäeva – kaasaegsesse linna, mis on sõna otseses mõttes täis valvekaameraid. Näib, et sellises maailmas on võimatu midagi varjata: kõiki jälgitakse, kõik salvestatakse ning iga detail võib ühel hetkel sinu vastu pöörduda. Paradoks seisneb aga selles, et mida rohkem me näeme, seda raskem on märgata tõde.
Lavastuse keskmes on Hlestakov. Siin pole ta enam lihtsalt süütu tühikargaja, kes satub juhuslikult kellegi teise mängu keskmesse. Ta on särav, plahvatuslik, temperamentne ja ohtlikult sarmikas valetaja, kelle peamine relv on fantaasia.
Hlestakov tajub hetkega ümbritsevate inimeste hirme ja soove ning hakkab enda ümber looma uut reaalsust. Tema valed muutuvad üha julgemaks, agressiivsemaks ja ahvatlevamaks ning haaravad tasapisi enda võimusesse terve linna.
Aga kas Hlestakov tõepoolest petab neid inimesi? Või tahavad nad ise petetud saada?
Igaüks näeb temas seda, mida ta tahab või kardab näha. Ametnikud näevad inimest, kes võib nad paljastada. Teised näevad temas kedagi, kes võib avada tee võimu, edu ja ühiskondliku positsiooni juurde. Nii sünnib teiste inimeste hirmudest, ambitsioonidest ja fantaasiatest järk-järgult kujutlus „revidendist“, keda tegelikult pole olemas.
Sergei Golomazov ei keskendu oma lavastuses üksnes Gogoli satiirile, vaid uurib ka inimese enesepettuse mehhanisme. Hirm paljastamise ees, tunnustusejanu ja valmisolek uskuda endale sobivat versiooni tegelikkusest mõjuvad hämmastavalt tänapäevaselt – hoolimata sellest, et „Revident“ kirjutati peaaegu kakssada aastat tagasi.
Maailm on muutunud, tekkinud on uued tehnoloogiad ja uued võimalused üksteist jälgida. Kuid inimene on endiselt võimeline nägema mitte seda, mis tegelikult toimub, vaid just seda, mida ta tahab – või kardab – uskuda.
Lavastaja Sergei Golomazov toob „Revidendi“ tegevuse tänapäeva – kaasaegsesse linna, mis on sõna otseses mõttes täis valvekaameraid. Näib, et sellises maailmas on võimatu midagi varjata: kõiki jälgitakse, kõik salvestatakse ning iga detail võib ühel hetkel sinu vastu pöörduda. Paradoks seisneb aga selles, et mida rohkem me näeme, seda raskem on märgata tõde.
Lavastuse keskmes on Hlestakov. Siin pole ta enam lihtsalt süütu tühikargaja, kes satub juhuslikult kellegi teise mängu keskmesse. Ta on särav, plahvatuslik, temperamentne ja ohtlikult sarmikas valetaja, kelle peamine relv on fantaasia.
Hlestakov tajub hetkega ümbritsevate inimeste hirme ja soove ning hakkab enda ümber looma uut reaalsust. Tema valed muutuvad üha julgemaks, agressiivsemaks ja ahvatlevamaks ning haaravad tasapisi enda võimusesse terve linna.
Aga kas Hlestakov tõepoolest petab neid inimesi? Või tahavad nad ise petetud saada?
Igaüks näeb temas seda, mida ta tahab või kardab näha. Ametnikud näevad inimest, kes võib nad paljastada. Teised näevad temas kedagi, kes võib avada tee võimu, edu ja ühiskondliku positsiooni juurde. Nii sünnib teiste inimeste hirmudest, ambitsioonidest ja fantaasiatest järk-järgult kujutlus „revidendist“, keda tegelikult pole olemas.
Sergei Golomazov ei keskendu oma lavastuses üksnes Gogoli satiirile, vaid uurib ka inimese enesepettuse mehhanisme. Hirm paljastamise ees, tunnustusejanu ja valmisolek uskuda endale sobivat versiooni tegelikkusest mõjuvad hämmastavalt tänapäevaselt – hoolimata sellest, et „Revident“ kirjutati peaaegu kakssada aastat tagasi.
Maailm on muutunud, tekkinud on uued tehnoloogiad ja uued võimalused üksteist jälgida. Kuid inimene on endiselt võimeline nägema mitte seda, mis tegelikult toimub, vaid just seda, mida ta tahab – või kardab – uskuda.